Pehme mööbel: millest see koosneb ja kuidas kattematerjali valida

Mis on pehme mööbel ja mis sinna ei kuulu?

Pehme mööbel on mööbel, mille iste, seljatugi või lamamispind on polsterdatud: karkassi peal on vedrustus, täidis ja kattematerjal. Siia kuuluvad diivan, nurgadiivan, diivanvoodi, tugitool, tumba ja pehme peatsiga voodi. Kardinad, vaibad, pleedid ja dekoratiivpadjad on kodutekstiil. Need mõjutavad toa ilmet, aga neid ei valita samade tunnuste järgi. Mõõtude valimiseks on diivanil ja tugitoolil oma juhendid, tugitooli kohta vaata tugitooli valimist.

Piir on praktiline. Pehmel mööblil on kandev konstruktsioon, mis peab aastaid kandma istuva või lamava inimese raskust, ja kate, mida ei saa enamasti pesumasinasse panna. Seepärast on pehme mööbli ostmisel kaks eraldi küsimust: kuidas mööbel seest ehitatud on ja millega see kaetud on.

Diivani mõõt, istekohtade arv ja diivanvoodi mehhanism on pikem teema, mis on lahti kirjutatud diivani valimise juhendis. Pehme peatsiga voodi mõõdud ja madratsi leiad voodi ja madratsi mõõdu valimise alt.

Millest pehme mööbel koosneb?

Pehme mööbel koosneb neljast kihist: karkass, vedrustus, täidis ja kate. Kolm esimest määravad, kas diivan on viie aasta pärast sama kujuga, ja just neid kolme poes ei näe. Küsi müüjalt tootekirjeldust, kus on kirjas karkassi materjal, vedrustuse tüüp ja täidise tihedus. Kui neid andmeid ei ole, ei saa sa kahte diivanit omavahel võrrelda.

Karkass

Karkass on tavaliselt täispuidust, vineerist, puitlaastplaadist või metallist ning sageli on ühes diivanis mitu materjali koos. Täispuidust (okaspuu, kask, pöök) ja vineerist karkass talub kruvi- ja klambriühendusi paremini kui puitlaastplaat, mis võib ühenduskohtadest mureneda, kui diivanit tihti nihutatakse või kui sellel hüpatakse. Puitlaastplaat ei ole iseenesest viga: külgpaneelides ja pesukastis töötab see hästi, kandvates pikitalades halvemini. Metallraami kasutatakse sageli diivanvoodi mehhanismides ja peenikeste jalgadega mudelites. Plaatmaterjale võrdleb lähemalt mööbli materjalide leht.

Vedrustus

Vedrustus on kiht karkassi ja täidise vahel, mis jaotab koormuse. Levinud on kolm lahendust.

Siksakvedrud (lainevedrud) on karkassi külge kinnitatud terastraadist lained. Need annavad üsna jäiga ja ühtlase aluse ning on diivanites kõige tavalisem lahendus.

Elastsed rihmad (kummirihmad) on kerged ja odavad, kuid võivad aastatega välja venida ja siis iste vajub. Seljatoes on rihmad tavalised ja piisavad.

Taskuvedrud on eraldi kangastaskutes olevad keerdvedrud, nagu madratsis. Neid pannakse istmepatja või diivanvoodi magamispinda ning need hoiavad kuju kauem kui ainult vaht.

Täidis

Täidis on enamasti polüuretaanvaht (PU-vaht, poroloon). Euroopa vahutootjate liidu EUROPUR andmetel on umbes 90% mööblipolstrist tehtud PU-vahust. Vahu kaks põhinäitajat on tihedus (kg/m³) ja kõvadus ning need ei ole sama asi. Tihedus näitab, kui palju materjali on kuupmeetris, ja on seotud sellega, kui kaua vaht kuju hoiab. Kõvadus näitab, kui palju jõudu on vaja vahu kokkusurumiseks. EUROPUR kirjeldab tavalise plokkvahu kahe tüüpilise klassina madala tihedusega vahtu (18–25 kg/m³) ja suure tihedusega vahtu (35–40 kg/m³).

Istmepatjades kasutatakse levinud tava järgi vahtu tihedusega umbes 30 kg/m³ ja rohkem, seljapatjades ja käetugedes umbes 20–30 kg/m³. Need arvud ei ole norm, vaid tootjate tavapärane praktika. HR-vaht (high resilience, kõrgelastne vaht) taastab kuju kiiremini ja peab korduvale kokkusurumisele paremini vastu kui sama tihedusega tavavaht, mistõttu seda eelistatakse igapäevases kasutuses istmetes.

Sule- ja udusuletäidis on pehme ja vormub keha järgi, aga vajab iga päev kloppimist ja ei sobi sulgede suhtes allergilisele inimesele. Polüesterkiud (vatiin, kiupallid) on odav ja pehme, kuid vajub kiiremini kokku. Sageli kasutatakse kombinatsiooni: vahtsüdamik annab toe ja selle ümber olev sule- või kiukiht pehme pinna.

Milline kattematerjal mille poolest erineb?

Kattematerjali valik on kompromiss kulumiskindluse, puhastatavuse ja tunde vahel. Tihe sünteetiline kootud kangas ja mikrokiud on igapäevases kasutuses kõige vähem nõudlikud. Samet, šenill ja buklee on mõnusama pinnaga, kuid nende pind muutub kasutuses rohkem. Nahk kestab kaua, kui seda hooldada. Kunstnahka on lihtne pühkida, aga selle pinnakiht vananeb.

Kanga puhul loeb rohkem kude kui kiu nimi. Tihe ja sile kude peab hõõrdumisele paremini vastu kui lõtv ja jämedakoeline, olgu kiud polüester või puuvill. Sisse kootud muster püsib kauem kui pinnale trükitud muster, sest trükk kulub istumiskohtades heledamaks. Naturaalsed kiud (puuvill, linane, vill) on meeldiva tundega, kuid plekid imbuvad neisse kiiremini. Seepärast kasutatakse polstrikangastes sageli segusid.

Mida näitavad Martindale ja teised kanga katsetulemused?

Martindale’i arv näitab, mitu hõõrdetsüklit kangas katses vastu pidas, enne kui lõngad katkesid või pind oluliselt muutus. Katse tehakse standardi EN ISO 12947 järgi: kangast hõõrutakse surve all vastu standardset abrasiivkangast. Tavalise kodukasutuse jaoks küsi vähemalt 20 000 tsüklit. Polstrikangaste katsetamise üldraam on Euroopas standard EN 14465, mille järgi laborid kontrollivad lisaks hõõrdekindlusele ka rebenemistugevust, õmbluse nihkumist, pillimist ning värvi püsivust valguse ja hõõrdumise suhtes.

Katselabori Labo-Tex avaldatud liigitus, mida kasutavad ka kangatootjad, on järgmine.

Need on labori ja tootjate kasutatavad piirid, mitte seadusest tulenev nõue. Kangas, mille tulemus on 100 000 tsüklit, ei kesta viis korda kauem kui 20 000 tsükliga kangas: katse mõõdab ainult hõõrdumist, mitte küüniseid, päikest ega plekke.

Pillimine ehk kiutoppide teke on eraldi omadus. Kangal võib olla kõrge Martindale’i arv ja see võib ikkagi topiliseks minna, eriti kui koostises on lühikesed kiud ja pind on kohev. Pillimist hinnatakse skaalal 1–5, kus 5 tähendab, et pind ei muutunud, ja 1 tugevat toppide teket.

Valguskindlus loeb siis, kui diivan seisab lõunapoolse akna all. ISO 105-B02 võrdleb kanga pleekimist kaheksa sinise villa etaloniga: 1 on väga madal ja 8 väga kõrge valguskindlus. Kui tootekirjelduses valguskindlust ei ole ja mööbel jääb päikese kätte, eelista heledamat tooni, millel pleekimine paistab vähem välja.

Milline kate sobib lemmikloomade ja lastega koju?

Lemmikloomade ja lastega kodus vali tiheda ja sileda pinnaga kangas, millel ei ole aasu, ning võimalusel eemaldatavad katted. Mikrokiud ja tihe polüesterkangas sobivad kõige paremini: küünis ei leia aasa, mille taha jääda, ja karvad jäävad pinnale, kust neid saab harjata või imeda.

Kass küünistab? Siis väldi bukleed, šenilli ja jämedat linast kudet, sest aasaline pind on kassile küünistuspuu. Siledal mikrokiul ja tihedal sametil ei ole küünisel millestki haarata. Nahka on kerge pühkida, kuid küünised jätavad sellele püsivad kriimud.

Koera puhul on karvad ja porised käpad suurem mure kui küünised. Vali pühitav pind ja toon, mis on lähedane koera karva värvile. Väikeste lastega tulevad plekid niikuinii, nii et loeb see, kas katte saab ära võtta ja pesta või kas kangas on plekke tõrjuva viimistlusega.

Keskmise tumedusega kirju või melanžkoega kangas varjab karvu ja väikseid plekke paremini kui ühtlane väga hele või väga tume toon.

Kas valida eemaldatavate katetega pehme mööbel?

Eemaldatavad katted tasuvad ära, kui kodus on lapsed, loomad või kui diivanil süüakse. Kate, mille saab pesta või keemilisse puhastusse viia, pikendab diivani kasutusaega rohkem kui ükski plekitõrje.

Kontrolli kolme asja. Esiteks, kas eemaldatavad on ainult patjade katted või kogu kere kate: lukuga padjakate ei tähenda, et käetoe kangast saab pesta. Teiseks loe hooldussilti: osa katteid talub masinpesu 30 või 40 kraadi juures, osa ainult keemilist puhastust, ja pesus kokku läinud katet ei saa enam peale. Kolmandaks küsi, kas sama mudeli katteid saab hiljem eraldi juurde osta. Plekkide eemaldamiseks ja naha hooldamiseks vaata mööbli hoolduse ja puhastamise juhendit.

Kuidas poes pehme mööbli ehitust kontrollida?

Poes saad kontrollida rohkem, kui esmapilgul tundub. Käi läbi see nimekiri enne, kui hakkad värvi valima.

1. Küsi tootekirjeldust. Karkassi materjal, vedrustuse tüüp, istmevahu tihedus ja tüüp, kanga koostis ja Martindale’i tsüklid peaksid olema kirjas.
2. Tõsta diivani üht nurka. Kui teine esijalg tõuseb kohe kaasa, on karkass jäik. Kui diivan väändub, on raam nõrk.
3. Istu serva ja keskele. Iste ei tohi vajuda nii, et tunned vedrusid või karkassi serva. Püsti tõustes peab padi kuju taastama.
4. Suru käetuge ja seljatuge. Need ei tohi loksuda ega kriuksuda.
5. Vaata õmblusi. Õmblus peab olema sirge ja ühtlase pistega ning muster peab üle õmbluse kokku jooksma.
6. Pööra iste- ja seljapadjad ümber. Kahepoolselt kasutatavad padjad kuluvad ühtlasemalt, sest neid saab vahetada ja pöörata.
7. Ava mehhanism mitu korda. Diivanvoodi peab avanema ühe inimese jõuga ilma kinni jäämata.
8. Küsi kanganäidis koju. Vaata seda oma toa valguses ja hõõru küünega: kui niidid tulevad kohe välja, juhtub sama ka diivanil.

Kui diivan on juba kodus ja sellel ilmneb puudus, näiteks vajunud iste või lahti tulnud õmblus, on sul tarbijana õigus see müüjale esitada. Kuidas see käib ja mida enne ostu mõõta, on kirjas mööbli valimise ja ostmise lehel. Pehme mööbli sobitamisest teiste esemetega räägib elutoa mööbli ja paigutuse juhend.